Vahel küsin endalt, et kas väärtustan piisavalt oma lähedasi? Kas oskan neid hoida ja neile oma hoolivust piisavalt välja näidata? Ajaga võidu joostes justkui ei märkagi enam teisi enda kõrval ja peas kummitavad vaid aina uued ja uued ideed ja ülesanded ja muud sadat sorti tegemised. Kas torman üksi või märkan enda ümber ka teisi? See hetkeline aja mahavõtmine siin tuletab meelde, et minu ümber on nii palju kalleid inimesi, kelleta oleksin eikeegi. Minu õnneks on igas mu päevas kallistused ja süllepugemised, puudutused ja tunded, mürgeldamine ja hiirvaikus, abistavad teod ja õpetavad sõnad, sõbralikud vestlused ja üllatused ning miljon killukest veel. On ülim õnn omada perekonda ja sõpru ja kõik need killud moodustavad minu jaoks täiusliku maailma. Mul on olemas kõik ja rohkemgi veel!
